Fakt, et ma istun kell 1 öösel arvuti taha ja hakkan kirjutama räägib iseenda eest. Õhtusöök, mida pakkus hotelli Kolm Õde restoran Bordoo Tallinna Restoranide Nädala raames oli täiuslik. Ja nüüd oluline info otse köögist peakokk Tõnis Siigurilt: helistage Bordoosse ja küsige vabu kohti. Tundub, et restoraninädala kõnekeskus ei suuda siiski hallata kõiki broneeringute tühistamisi ja tegelikkuses võib siiski saada veel soodsa hinnaga lõuna- ja õhtusööke. Mul ei olnud vähimatki kavatsust sellest kirjutada, sest tõttöelda kartsin 20 euroses komplektmenüüs pettuda. On täiesti arusaadav, et selline summa iseenesest ei motiveeri söögikohti pingutama. Sestap ootasin konveierit, kus parimal juhul tuuakse lauda laitmatult valmistatud road ja oodatakse, et kampaaniaklient kiiresti koha vabastab. Andke mulle andeks, kui kedagi solvasin, kuid turumajanduses on selline eeldus minu arvates täiesti omal kohal. Kuna õhtuhämaruses või välku kasutades ei saa ka head pilti, jätsin kaamera rahumeeli koju. (Allolev pilt on laenatud Bordoo kodulehelt.)
See, mis mulle koos kolme toidublogijaga osaks sai, oli aga äärmiselt sisukas õhtu võrratult mitmekesiste toiduelamustega. Eelnevalt välja kuulutatud menüü oli selline:
Tartar lihaveis. Estragon, kartul, baklazhaan, tomat, kitsejuust. Lammas. Tomat, munataim, küüslauk, kartul, kappar, või, sinep, ürdid. Variatsioon marjadest, juustukreemist, šokolaadikoogist.
Üllatused aga ei lasknud end oodata. Esiteks serveeriti amuse-bouche või peakoka tervitus, kuidas soovite - topsike kohevat, hapukat õuna-kaneelivahtu ja imeõhukesed peeditšipsid. Seda saatis assortii kohapeal valmistatud leibadest ja maitsevõidest. Leibasid, mis me kamba peale ära proovisime, oli vähemalt 4 sorti. Lemmikuid, pisikesi musta leiva kukleid küsisime lausa lisaks. Teine tervitussuupiste nägi välja nagu sigar ja ka suitses nagu sigar, kuid oli ometi otsast lõpuni söödav, nii et isegi tuha võis taldrikult kokku kraapida. Teadjamad on seda legendaarset sigarit juba kohanud Kaberneemes Oko menüüs. Uudishimulikud näevad pilti siin.
Lihaveise tartar ehk ülipeeneks hakitud värske veisefilee peitis endas baklažaanikreemi, tipnes kitsejuustuvahuga, millel estragoniga vürtsitatud täpid ja mini-mini kartulipallikesed. Mahlakust lisas tomati consommé. Nii kahju, et sööma pidi noa ja kahvliga, sest selle maitsva vedeliku oleks tahtnud ka taldrikupõhjast kokku kraapida. Lammas oli minu jaoks kõige traditsioonilisem - ürdikoorikus karree, kuid roa väljanägemine oli sellegipoolest väga ahvatlev ja maitse mitte vähem hea. Desserdis mängisid kokku rammus ja pehme šokolaadikook, šokolaadi- ja keefirijäätis (Tahan järele teha!), kirsikaste ning igasugu põnevad purud, laastud, beseed ja tšipsid värvigammas valgest sügavpruunini, aktsendiks pistaatsiaroheline. Nüüd oleks fotokat vaja olnud!
Istusime lauda õhtul kell 7 ja püsti tõusime 11 paiku ja ma ei tea, kuhu see aeg kadus! Eks oma osa oli ka sellel, et mõttekaaslased ümber laua koos ja juttu oleks veelgi jätkunud. Kõige magusam hetk saabus pärast desserti, kui meil lubati keldrikorrusel asuvasse kööki piiluda ja kokkasid tüüdata. Peakokk Tõnis Siigur kannatas heatujuliselt ära meie wannabe küsimused erinevate masinate ja purkide sisu kohta. Kohvikõrvaseks komplimendiks pakuti veel erinevaid maiustusi. Pole ime, et ajataju ära kadus. Meie teenindaja oli oma ülesannetest sujuvalt üle ehk oskas minu meelest vastata alati pisut põhjalikumalt kui temalt oodati ega näidanud välja mingit tüdimust, kui ebaviisakalt kauaks istuma jäime.
Kõige selle peale tahaks ju võõrustajatele öelda, et tulen varsti jälle. Paraku saab seda täishinnaga endale lubada vaid erilistel puhkudel. Kuid siis on Bordoo minu eelistustes esimeste hulgas. Olen Tõnis Siigurit fännanud juba Stenhusis, talle Bocuse d'Or'i eelvõistlusel pöialt hoidnud ja mul on hea meel, et leidsin ta uuest kohast vanas headuses jälle üles.
Skeptikutele lisan veel, et ka naaberlaudasid võõrustati samamoodi. Ning igaüks meist maksis oma söögi ja joogi eest ise.