Rannarootsi grill ja veidi toidupildistamise köögipoolest

Möödunud nädalal pildistasin Rannarootsi lihatööstuse uusi grilltooteid pressilõunal Eesti Vabaõhumuuseumis. Vihma tõttu toimus loodetud vabas õhus grillimise asemel tubane tegevus ning loodetud loomuliku valguse ja metsameeleolu asemel läks käiku plaan B ehk mobiilne stuudio. Kaasavõetud taust ja rekvisiidid kulusid samuti marjaks ära. Muuseumitöötajates tekitas eriti suurt uudishimu lauaplaadina kasutatud vanadest lauajuppidest kokku löödud plank. Vaatasid mind kahtlustavalt ja tulid isegi uurima ega ma mõnd nende eksponaati kuritarvita.

Toidud sobitas kokku Rannarootsi grillmeister Erlis Schönberg ja suurema osa lisanditest valmistasid EVM Kolu Kõrtsi kokad. Tellija: Idea PR.

* * *

Last week I shot some media images for Estonian meat packer Rannarootsi at the atmospheric Estonian Open Air Museum. Due to rainy weather the event took place indoors and I had to unpack my mobile studio and use some of my own props.

Toidupildistamise köögipoolest

Kui inimesed saavad teada, et ma olen toidufotograaf, tekib sageli hetkeline vaikus, sest see info ei seostu vestluskaaslase peas mitte millegagi. See on täiesti arusaadav reaktsioon, sest kõik küll pildistavad, aga fotograafia kui selline pole siiski igapäevane kõneaine. See nišš aga tundub nii väike, et näib täiesti ebaloogiline, et keegi (peamiselt) sellega tegeleb. Otsustasin oma tööst veidi pikemalt kirjutada, sest pildid ise telgitagustest ei räägi ja need inimesed, kes sellest võiksid kõnelda, pole ka üleliia palju rääkinud.

Teine põhjus, miks ma otsustasin kirjutada, peitub selles, et pole äriklientide töödest eriti postitusi teinud. Olen pilte aeg-ajalt ilma igasuguste kommentaarideta susanud alajaotusse commercial, kust neid on keeruline leida ja kuhu need enam hästi ära ei mahu. Kuna sedasorti tööd kipub viimasel olema rohkem kui eraisikute pildistamist, siis vääriks see rubriik ka mõningast kohendamist. Esimene kohendamine ongi see, et tulevad postitused ja neid pilte on võimalik ka kategooriate alt ja arhiivist leida.

Niisiis esiteks, kuhu on tarvis toidupilte? Hästi üldiselt:

- kirjastamine: kokaraamatud, retseptikalendrid jms; - meedia: toiduajakirjad, retseptiportaalid, toidublogid jms; - pildipangad; - toidutootjate turundus ja reklaam: pakendid, reklaamtrükised, veeb jms; - toidu jae- ja hulgimüüjate turundus ja reklaam; - HoReCa e hotellide, restoranide ja cateringfirmade turundus ja reklaam; - muud teenused: toitumisnõustamine; - riik: toidu ja tervishoiuga seotud programmid; - kolmas sektor: toitumisega tegelevad kodanikuühendused.

Midagi läks kindlasti meelest, kuid sellest hoolimata on tööpõld piisavalt lai. Usun, et tänapäeva globaalses maailmas võib ära elada toidufotograafina, kes pildistab näiteks ainult pildipankadesse.

Mis puutub toidu pildistamisse, siis olen seda teinud kõikmõeldavatest kohtades, nt: - toidupoe müügisaali püsti pandud stuudioboksis, - toidupoe laoruumis, - toidutootja ruumides, - kokaraamatu autorite juures kodus, - restoranisaalis, -köögis, -õues, -trepil jne, - fotostuudios, - spetsiaalselt pildistamiseks valitud interjööris, - üritustel, presentatsioonidel, - looduses, - enda kodus, - saunas jne. Eesmärk pühendab abinõud ja koos kliendiga jõuame lahenduseni, mis talle kõige paremini sobib. Ülesandest lähtuvalt valin koha ja vahendid.

Kliendid küsivad sageli: "Mida sul meie poolt tarvis on?" Enamasti on see laud, mis võiks olla paarkümmend sentimeetrit laiem kui taldrik (või toode), aga mida suurem, seda parem. Aga nagu juba mainisin, olen pildistanud ka trepil, põrandal, murul, lumes jne. Sõltub asjast. Ideaalis võiks läheduses olla ka pistik, sest mugav, kuid mitte hädavajalik, on pildistada sülearvutisse ja tulemus suurelt ekraanilt kohe üle vaadata. Jällegi oleneb: kui tahta taldrikuga mööda õue ringi joosta ja vahvat tausta otsida, ei saa juhtmega läpaka küljes kinni olla. (Selle probleemi lahendab lähitulevikus wifi.) Vahel tahaks pistikusse torgata stuudiovälgu, aku- või moblalaadija. Elekter on hea, aga pilti saab teha ka päevavalguse või akudel töötavate väikeste välkudega. Tehnikast pole rohkem mõtet rääkida, sest kui mul on ülesanne selge, on kõik vajalik kaasas. Reeglina mahub väikese auto pakiruumi.

Toidustilistika

Ma pole varem pidanud vajalikuks eraldi välja tuua, et lisaks pildistamisele või koos pildistamisega teen ka toidustilistikat, aga tegelikult see ei ole enesestmõistetav ega käi vaikimisi fotograafitöö juurde. Selle loogika kohaselt peaks moefotograaf otsima modellile riided, kuid seda ta enamasti ei tee. Suurtel turgudel ja vastutusrikaste tööde puhul võib ka toidupildiga töötav tiim olla viieliikmeline või suurem: kokk, toidustilist (food stylist), rekvisiitor (prop stylist), fotograaf ja fotograafi assistent. Meil on enam levinud koka ja fotograafi koostöö, aga ka nn toidublogija lähenemine, kus üks inimene teeb kõik algusest lõpuni valmis.

Kuna ka mina olen olnud nii blogija kui toiduajakirja retseptitoimetaja, pole mulle ükski töö etapp võõras. Teisalt pole ma kunagi tundnud soovi ja vajadust omandada kulinaarseid peensusi, nii et mulle sobib väga hästi koostöö päris kokkadega. Valdkond, mida ma aga pidevalt suure huviga jälgin, on toidufotograafia ja -stilistika. Nii nagu igal alal, on siingi oma (kirjutamata) reeglid ja trendid.

Põhimõtteliselt on toidustilisti ülesanne tuua roa parimad küljed esile, luua selle ümber teemaga haakuv meeleolu ning muretseda selleks tarvilikud asjad. Näiteks restorani roogade pildistamisel võivadki stilisti ülesanded koka ja fotograafi vahel ära jaguneda. Kasutatakse restorani lauanõusid ja juurdekuuluvat, kokk ja fotograaf lepivad kokku toidu asetuse taldrikul, kokk serveerib, fotograaf sätib paika kompositsiooni ja pildistab.

Stilisti peale peaks mõtlema juhul, kui: a) kokk ei ole toidu väljapanekul väga osav, kompositsioonitunnetus jätab soovida ja puudub kogemus toidupildistamisega ehk kui tavapärased toiduportsjonid ei tundu pildi jaoks piisavalt kaunid; b) kui pildil soovitakse näha mingeid rekvisiite, mida endal ei ole; c) kui pilt peab edasi andma mingit sõnumit või meeleolu, kuid endal puudub ettekujutus, milliste vahenditega seda saavutada.

Kuna toitlustus on väga mitmekesine valdkond, siis iga toiduvalmistaja ei peagi looma kunsti taldrikul. Sageli on vaja pilte valmistoidust või pakendatud toodetest, kuid ka need ettevõtted vajavad isuäratavaid pilte ja siin on stlisti ülesanne need "ellu äratada". Seevastu gurmeerestoranides on väljapaneku vaatemängulisus sama oluline kui maitse ning tippkokkadel on enamasti ka selge ettekujutus, millised nende road pildil peavad välja nägema ja stilist on liigne. Suurem osa toidupildistamisi jääb kuhugi vahepeale ja pilt sünnib minu ja koka koostöös. Enne pildistamist uurin, millest roog koosneb, kui kiiresti see värskuse kaotab, milline on selle ülesehitus ja vorm taldrikul, millisel taldrikul see serveeritakse, mida ja kuidas pakutakse lisaks jne. Kui tundub vajalik, annan mõned üldised soovitused.

Antud juhul lähtusin Rannarootsi uute pakendite stiilist. Kuna ma ei soovinud taldriku alust lauda juhuse hooleks jätta, võtsin kaasa sobiva tausta, mille mõlema külje mõõdud on alla meetri ja seega pole seda üleliia tülikas transportida. Tausta mõõdud olenevad muidugi pildistatava objekti mõõtudest ja kasutatavast objektiivist. Teadsin, et road serveeritakse samadel väikestel taldrikutel jooksvalt nii pildistamiseks kui külalistele. Vahelduseks kasutasin kaasavõetud tekstiili, alustaldrikut, pipraveskit ja grilli juurde sobivaid nuge-kahvleid ning kohapealt hangitud savist õllekappa. Kaadritaguste abivahendite hulka kuulusid ka näpud, kahvel-nuga, toiduõli, peamiselt ikka näpud ja hunnik pabersalvrätte.

Selline sai sissejuhatus. Eks võtan mõni teine kord jälle vile üles :)

Fotograaf Katrin Press | Harilik Pliiats