Minu lemmikud Tillis ja Kummelis

food

Nov 4

Hiljuti oli mul haruldaselt meeldiv võimalus pildistada kohviku Till ja Kummel sügis-talvise menüü roogasid. Kuna pärast pildi purki saamist oli võimalus kõike ka maitsta, on raske sellest kirjutamata jätta. Neile, kes ei viitsi pikemalt lugeda, julgen kohe öelda, et kes väärtustab puhtaid maitseid ja omamaist toorainet, peaks sammud Tilli ja Kummeli poole seadma. See, et kohviku perenaine Nele-Marit pildisooviga minu poole pöördus, mõjus kui kinnitus, et ometi vist olen midagi õigesti teinud. Esimesest külastusest peale tundsin, et selles koha stiil sobib mulle hästi ja unistasin nende toitude pildistamisest. Eriti suur oli mu rõõm, kui selgus, et ka kohvikurahvas eelistaks pildil näha midagi enamat kui lihtsalt taldrik või suur plaan roast. Olin endamisi mõelnud, et selles söögikohas on nii palju toiduvälist, mis loob meeleolu ja kokkuvõttes moodustabki elamuse, et selle kõrvale jätmine poleks päris õige. Võttekohtade vahetamine ja erinevate detailide pildile sättimine aga nõuab rohkem aega ja eeldab, et söögikoht ka ise sellesse panustab. Samal taustal taldrikuid vahetada on kõigile kõvasti lihtsam.

Tööga peale hakkamise esimesest hetkest oli tunda, et oleme perenaise ja peakoka Jürgen Lip'ga ühel lainel. Lisaks kohapeal olevatele, oli Nele-Marit kodust kaasa võtnud igasugu vidinaid, mida piltidel kasutada ning mõelnud, mida ta pildil näha tahab. Olime kõik valmis sellele tööle nii palju aega kulutama kui tarvis. Kokku kulus iga roa peale umbes tund. Võrdluseks - kodus ajakirja jaoks kõike nullist tehes võib ühe pildi saamiseks minna ka pool päeva ning ühes teises restoranis olen tulistanud sellises tempos, mis kokal köögis kulus toidu valmistamiseks ja lauale toomiseks. Seda viimati mainitud kogemust ma väga taga ei igatse.

Veel üks hea asi selle töö puhul oli see, et hommikul võis tööle minna täiesti tühja kõhuga. Peale esimese pildi valmimist oli võimalik mekkida suupistevalikut.

Sama keeruline, kui oli kõike seda kenadust nii kaadrisse mahutada, et miski varju ei jääks, oli hiljem kõhus ruumi leidmine :)

Suurim üllataja oli minu jaoks murakamoosiga glaseeritud kitsejuust, mille kõrvale pakutakse imelisi krõmpse muskaatkõrvitsaampse. Kitsejuust salatipadja asemel mustal leival, oli ka väga maitsev avastus. Rostbiifiga kartulisalat suutis mind üllatada eriliselt maitsva salatikastmega. Veiseliha perfektsest tekstuurist ma parem ei räägi. Selle roa puhul võlus mind minimalistlik lihtsus nii serveerimises kui maitses. Ent punkti panid püreesupi puhtale maitsele miniürdid, mida pidasin rohkem kaunistuseks. Neis leidus ka paar lehte vürtsikat koriandrit. Lakoonilisel stiilil on minu jaoks kohati lausa hüpnotiseeriv võlu. Ja just siis, kui tasakaal ja harmoonia näib õndsalt täiuslik, tekib kõige suurem kiusatus selle sees veidi sonkida. Kuna ma iga toidu kohta kohe ei uurinud, mis seal sees on, siis pasta seest midagi põnevalt krõmpsuvat leides nuputasin ikka tükka aega, mis see olla võiks. Kaalikat ei oleks ise küll osanud pakkuda, aga tugevamaitselise põdravorstiga sobis see hästi kokku. Nende vorstikestega keksisime me kolmekesi vihmas mööda Nunne tänavat ja kalpsasime, taldrik käes, üle kivimüüride - sõna otseses mõttes. Sest Nele-Marit oli tänavaäärsel haljasalal, seal Jaan Koorti metskitse skulptuuri juures vahtra all, märganud üht kena sammaldunud kivi, kuhu oleks kena taldrik asetada. Vaat see on fanatism, mis mulle meeldib! Vorstid jõudsid selle ajaga küll lootusetult jahtuda, mistõttu mul ei õnnestu neid praegu kiita, kuid ongi hea, et midagi jäi proovimata ka. Kuigi seda hõrku lambalihalõiku hooviukse taustal pildistama asudes nägin kaamerast vaid risti-rästi lauajalgu ja kõik tundus täiesti lootusetu, sai sellest lõpuks üks mu lemmikpilte. Isegi selle, mis ma algselt pildilt eemaldasin, olin sunnitud pärast kõrvale tagasi kleepima. Lõpetuseks südamlikud ja soojad tänusõnad kõigile asjaosalistele. Salapärane Jürgen Lip, kes ei olnud nõus ütlema, kuidas ta nii heaks sai, on köögis nagu noor jumal ja kannatas malbelt ära ka selle naiste kädina ja näpuga näitamise, mis tegevust kohati saatis. Südikus ja pühendumine, millega Nele-Marit seda kohta peab, on imetlusväärne. Harva, kui ta ise kohal pole. Sellise suhtumisega saab kõik minna ainult veel paremaks. Till & Kummel, Nunne 7, Tallinn. Avatud E–N 11–22, R–L 11–23. P suletud.