Asparaaguse lillepeenrast pistan nahka!

Kes seda enam mäletab, millal see maha pandi, et oleks silmal ilus vaadata ja käel kerge kimpudesse sulgjaid oksi noppida. Minu aknaalust lillepeenart ehib see teist aastat, kuid tänavu võtsime pere keskel vastu otsuse, need varred ära süüa, enne kui nende ilu nautida õnnestub. Maitse asi. Või on asi hoopis maitses - mine võta kinni :) Pildilolev isend maitses soolvees blanšeeritult täitsa nagu päris. Ootan põnevusega uusi võrseid.

Edasine plaan on juurt jagada ja teha endale järgmisteks aastateks veel rohkem sparglit ning kolida see lillepeenrast sobivamasse maasektorisse. Allpool veidi aiatarkust kasutatud kirjandusest.

Spargel (Asparagus officinalis) on juba iidsetest aegadest tuntud juurvili, mida hakati Põhjamaades kasutama juba 17.–18. sajandil. Spargel valmib mais, st ajal, kui aiast ei saa veel muud värsket söögipoolist. Sparglit on kahte sorti – valge ja roheline. Valge spargel tuleb koristada enne, kui võrse latv tõuseb mullast välja. Valge spargli koristamine on töömahukas ning selle toitaineväärtus ei ole sama hea kui rohelisel sparglil, mistõttu on mõttekam kasvatada rohelisi sparglit.

Spargel on mitmeaastane taim ja sellepärast tuleb kasvukohta hoolega valida. Kasvukoht peab olema soe ja tuulevaikne ning kasvualuses ei tohi olla mitmeaastaseid umbrohtusid. Spargel tunneb end kõige paremini huumuserikkas liivapinnases, mille pH-tase on vähemalt 6,5, see tähendab, et muld peab olema hästi lubjatud.

Spargel hakkab saaki andma alles mitme aasta pärast. Taime võib külvata seemnest või istutada peenrale istikud. Istiku kasvatamine enne peenrale istutamist kestab kaks aastat. Taimed istutatakse vakku, mille põhja on pandud huumuserikast komposti. Taimed istutatakse u 40 cm vahedega vähemalt 15 cm sügavusse vao põhja. Istutamisaasta sügisel täidetakse vagu mullaga. Mida sügavamale spargel istutatakse, seda paremini talub ta talvekülma. Istutamise ajal tuleb taimi korralikult kasta ja istutussuvel tuleb jälgida, et neil oleks piisavalt niiskust.

Sparglil lastakse kasvada ja juurestikku kasvatada vähemalt kogu istutamise aasta ja veel 1–2 aastat pärast seda. Kasvuperioodil taimi väetatakse ja rohitakse, sügisel korjatakse kokku küpsed võrsed.

Väetamine. Kui spargel küpseb, kandud suurem osa toitainetest juurestikku. Saagiperioodi algul on toitained seal olemas seetõttu on kasulikum väetada taimi kohe pärast saagikoristamist, mitte enne.

Saagikoristus. Sparglit korjatakse esimesel saagiaastal (kui taim on vähemalt kolmeaastane) ühe nädala jooksul. Järgmistel aastatel võib saagikoristamisperioodi pikendada kuu ajani. Liiga pikalt kestev saagikoristamine vähendab taime süsivesikusisaldust ning seetõttu kannatab järgmise aasta saak. Saaki koristatakse paari päeva tagant; korjatavate võrsete sobiv pikkus on umbes 15 cm. Võrsed lõigatakse või murtakse maapinnalt või pisut altpoolt.

Kasutamine. Spargel sisaldab palju vitamiine, kuid vähe energiat. Rohelist sparglit ei ole vaja koorida, vaid selle võib kohe salatisse hakkida. Sparglit võib ka kimpu seotuna aurutada ja süüa näiteks sulavõi või hapukoorekastmega. Sparglist saadakse hõrgutavat püreed eelroaks, samuti võib seda pakkuda juustuga paneerituna põhiroa kõrvale. Rohkem retsepte siis, kui on, mida süüa.