Leiutajatekülas juhtub
Lugu sellest, kuidas üks imeilusti alanud kokanduslik tegu leidis üpris haleda lõpu ja mida me sellest õppisime. Ehk lühidalt, kuidas mu risotto con porcini e speck... ki läks. Algas kõik sellest, et vedisime Austriast koju aukartustäratava lahmaka kohalikku speckki. Ausalt öeldes olin üllatunud, kui seda sealsetes toidupoodides ja lihaärides kohaliku eripärana välja pakuti, sest seostasin seda pigem itaalia köögiga. Kuigi, tuleb tunnistada, sõna ise tundus mulle just selles kontekstis võõrana. Rahast ei ole ilus rääkida, aga ütleme, et oli odav. Nii odav, et reisiseltsilised õhtul õlut võttes ja õhukesi viilakaid peale hammustades plaani pidasid, kuids ühe koorma Eestisse saaks tuua.
Leiutamisest. Täna siis - külmkapp tühi nagu kell - küpses plaan panna speck riisiga kokku. Algses nimistus oli ka spinat, mis õige pea osutus liigseks. Alusretseptiks oli see, kõigiti korralik ja äraproovitud. Kappides tuhnides tekkis paanika - puuduvad kanapuljongi kuubikud. Leidsin seene omad. Külmkapis vedeles 2 šampinjoni. Idee võttis uue suuna. Kui avastasin ühest purgikesest veidi jahvatatud porcini-puru, lõid silmad särama ja nässakad šampinjonid võis ära unustada ja spinati sügavkülma tagasi panna. Ja siis turgatas veel pähe, et kas mul pole kuskil ülemisel riiulil kuivatatud kukeseeni üle-üle-eelmisest seenehulluse aastast. Üles leidsin! Et tegu oli selleks ajaks juba poolepeal, jahvatasin peotäie kukekaid samuti pulbriks ja lisasin patta. Lõhnas oivaliselt, kõik tundus imeline! Kujutlesin juba, kuidas portsjon on taldrikule seatud ja kuidas ma oma geniaalsust blogi lugejatega jagan.
Kui riis oli silma järgi juba poolvalmis, tuli aeg maitsta. Õhulossid kukkusid kolinal kokku, sest toit oli tulisoolane! Väike lootus jäi, et kui riis veel paisub, läheb maitse mahedamaks. Kaaludes mõttes juba igasugu päästeplaane, valas käsi automaatselt veel soolast puljongit juurde.
Milles siis asi? Moraal on selles, et isegi väga käe sisse harjunud toitu tehes ei tohi aju välja lülitada. Mõtlev inimene oleks kohe tuvastanud, et väärt lihakraamiga ei maksa liialdada, kuna see on üpriski soolane ning et kübetki soola ei tohi enam lisada.
Esimene päästeplaan oli keeta maitsetu risoto ainult riisist ja veest ning segada kaks kokku. Nagu asjad veel piisavalt halvasti poleks, otsustas laps just nüüd ärgata ja õlisse kuumenema pandud risotoriis läks kärssama. Plaan B, sest laps tahab ju ärgates süüa, oli keeta pudruriisi ja maitsestada see untsuläinud risotoga. Tegime teoks ja saime mõlemad kõhu täis. Silmailu see küll ei pakkunud, sest valged pudruriisiterad torkasid kukeseenekarva kreemja risoto seest teravalt silma. See oli ühtlasi ka lohutus, sest sama oleks juhtunud ka risotoriisiga, kui plaan A ei oleks põhja kõrbenud.
Siin on tulemus ilma mahendavate lisanditeta. Pole vist raske mõista, miks ma ei viitsinud korralikku pilti teha. (Kuigi, jah, just sel hetkel soovisin omada üliinimlikku kannatlikkust, et korralik foto teha. Ei tulnd.)
Kõige lihtsam ja loogilisem oleks ju olnud juhtunud unustada, mitte poolele ilmale kuulutada. Aga mind paelus kogu see leiutamisega seotud tunnete tulv. Ma ei võtnud ju ühtegi valmis retsepti ette, vaid kõik muudkui tekkis ja arenes. Jah, üks filter jä puudu, aga tegelikult oli sool selle toidu ainus puudus. Sestap jagub mul veel jultumust tehtu retseptiks vormida ja loota, et järgmine kord õnnestub paremini.
Risotto con porcini e speck
150 g risotoriisi
1 väiksem sibul
3-4 küüslauguküünt
1 tl (kuivatatud) tüümianit
1-2 tl porcini-pulbrit (ja/või jahvatatud kukeseeni. Sobivad ka muud kodumaised seened, aga siis ei saa peent itaaliakeelset nimetust kasutada.)
4 sl võid
oliiviõli
60 - 100 g speckki (mul oli 150 ja juba sellest üksi võib kole soolane tulla)
1 l ilma soolata (!) kana-, seene- või köögiviljapuljongit
suur peotäis riivitud Parmesani tüüpi juustu
soola, pipart
1 Valmista puljong või lahusta kuubik keevas vees. (Ja vaata, et ei sisaldaks soola!) Hoia puljong kuum. Riivi juust.
2 Haki speck pisikesteks kuubikuteks. Kuumuta seda koos hakitud sibula ja küüslauguga poole võikoguse ja õli segus, kuni sibul muutub klaasjaks.
3 Lisa riis ja prae keskmisel kuumusel mõned minutid, aeg-ajalt segades. Kalla peale osa kuumast puljongist, et riis oleks kaetud. Keeda pidevalt segades ja puljongit lisades, et riis kordagi kuivaks ei jääks. Kui oled kindel, et risoto on kohe-kohe valmis, sega sisse allesjäänud 2 sl võid ja riivitud juust. Serveeri kohe.
Kui keegi julgeb järele teha ja ikka soolane saab, on õigus mind vääriliselt tümitada!