Photopoint rõõmustas mind Sony a7R III kasutamise võimalusega vahetult enne jaanipäeva. Kaasa sain ka kolm objektiivi: FE 24-70mm f/2.8 GM, FE 70-200mm f/2.8 GM OSS ja Sonnar T* FE 55mm f/1.8 ZA. Kuna tööd mul sellesse perioodi eriti planeeritud ei olnud, sain keskenduda oma pere ja lähedaste toimetuste jäädvustamisele.
Pean end üpris tehnikakaugeks inimeseks, kes loeb kaamerate ja objektiivide arvustusi vaid siis, kui on ilmnenud tarvidus midagi juurde soetada. Kasutusjuhendid ei kuulu samuti lemmikraamatute hulka. Seetõttu hindan uue tehnika puhul väga intuitiivsust ja see Sony kaamera allus mulle üpris kenasti peale põgusat menüüdega tutvumist. Testimine ei toonud mulle kaasa mingit tüütut lisakohustust hakata kaamerat “selgeks õppima”, vaid sellega sai kohe hakata pildistama.
Teadsin kohe, et minu stiil ei ole hakata tegema mõõtmisi või võrdlusi, vaid lihtsalt kasutada Sony hübriidi samamoodi, nagu kasutan oma isiklikku varustust. Olen fotograafiks kasvanud koos Nikoniga ja praegu on kotis D810. Möödunud aastal soetasin hobi- ja reisikaameraks pisikese ja soodsa Fujifilmi hübriidi X-T10, nii et hübriidide suutlikkus mulle enam üllatuseks ei olnud. Järjest rohkem tuleb uudiseid, kuidas profifotograafid nii Eestis kui mujal maailmas hübriididele üle lähevad. Eelkõige just need, kes reisivad, sest fotokoti kaal on igal juhul argument.
Mulle meeldivad samuti pigem pisikesed ja võimekad asjad. Ei ole ma kunagi oma peegelkaamerale akutalda külge riputanud, et see “profim” välja näeks või paremini käes püsiks. A7R III kere on igal juhul nunnu ja materjalid, nupud, kettad on käes mugavad. Kallutatavast ekraanist tunnen aeg-ajalt ka oma peegli puhul puudust.
Tuleb tunnistada, et menüüd on Fujifilmil minu jaoks loogilisemad kui Sonyl. Nikoniga ei hakka võrdlema, sest olen neid liiga pikki aastaid lapanud. Kui algus on veel suht okei, siis näiteks mälukaardi formatti otsisin päris pikalt ja leidsin vist kuskilt saba lõpust.
Jah, mul õnnestus kaameraga kaasa pandud 64GB kaart täis pildistada. Tegelikult ei pidanud selleks üldse väga pingutama, sest 7952 × 5304 pikslit teevad kokkupakkimata RAW faili suuruseks tsipa üle 80MB, mis teeb silmad ette ka minu Nikon D810 umbes 50MB (7360 x 4912 px) suurustele failidele. Kaamerat soetades tasub silmas pidada ka seda, kas olemasolev arvutipark uue kaamera failidega toime tuleb või tingib ost veel teisigi lisakulutusi (mälukaardid, RAM, kettaruum jne).
WIFI
Ajal, mil suurema osa pilditoodangust neelab internet, on kaamera puhul minu jaoks ülioluline, kui väikese vaevaga pildi üles saab laadida. Selles vaates olen siiani riius oma Fujiga, kuna ta lihtsalt keeldub iPhone'ga suhtlemast - kord on ühendus, kord pole. Nii et Sony äppi alla laadides olin valmis igasugusteks tõrgeteks. Kõik sujus aga üle ootuste ladusalt ja foto vihmasest jaanipäevast oli hetkega Instagramis üleval.
Kuna minu stuuditöös on hästi palju otse arvutisse pildistamist, siis igatsen väga stabiilset ja kiiret juhtmeta lahendust. Ma lihtsalt pean selle südamelt ära ütlema, et Nikon D810 (ja ega kuulu järgi teised tootjadki selle poolest erine) USB 3.0 pesa on üks ebaõnnestunumaid disainilahendusi. Kasutan Tether Pro kaablit, mis püsib kindlalt pesas vaid siis, kui on näpitsatega statiivi külge kinnitatud. Käest pildistades peab üks käsi kogu aeg juhet pesas kinni hoidma. Nii pea kui juhe veidi liigub, katkeb ühendus kaamera ja arvuti vahel ning pooltel juhtudel on vaja restarti, et nad uuesti omavahel suhtlema hakkaksid. Mis aastal me elame?
Sony kaameraga jäi arvutisse pildistamise test tegemata.
Olen alati tahtnud proovida, kuidas on pildistada mustvalges režiimis. Väidetavalt on nii parem jälgida valgust-varju, graafilisi elemente kompas jne. Oma kaameral ei ole kunagi selle menüüvaliku otsa komistanud, aga Sonyl leidsin kohe üles ja otsustasin kasutada. Armusin sellesse vaatesse hetkega, kõik tundus nii õige ja lõppude lõpuks otsustasingi pildid töödelda sellisena, nagu neid läbi pildiotsija nägin. Lightroomis kasutasin kaamera enda mustvalget profiili, millele lisasin õige pisut kontrasti. Nii et esimene galerii ongi mustvalge.
FE 70-200mm f/2.8 GM OSS
Minu vaieldamatuks lemmikuks sai 70-200. Suurem osa päevaseid mustvalgeid õuepilte on sellega pildistatud, samuti heinamaa seeria järgmises värvilises galeriis. Värviliseks läks sellepärast, et haprad põllulilled ja ilusad tüdrukud kuidagi ei töötanud enam mustvalgelt. Objektiivi vahetasin, kui kolisime katuse alla sööma, kuna kartsin, et ei mahu telega ära. Tegelikult oleksin mahtunud, aga tagasi vahetada enam ei viitsinud, pealegi on 24-70 samuti tore objektiiv ning muidu oleks see jäänud testimata.
Nautisin täiega võimalust pildistada elu enda ümber, sellesse otseselt sekkumata ja keel vesti peal ringi jooksmata. Objekti taustast eraldamise võime pikematel fookuskaugustel ja maksimaalselt lahtise ava juures sobib hästi minu pildistamise stiiliga. Ja mõistagi ei ole objektiivile F2.8 juures mitte midagi ette heita. Ma ei hakka isegi huvi pärast testigraafikuid vaatama, sest minu vajadused rahuldas see laitmatult. Küll aga püüdsin selgust saada, millise fookuskaugusega ma siis reaalselt kõige rohkem pildistasin, nüüd, kui vahemik 70-200 oli mugavalt kaelas.
200ni jõudsin vaid mõnel üksikul korral, kuna päris linnupildistamise katset ette ei võtnud. Inimestega, eriti tuttavatega, on siiski mugav olla suheldavas kauguses. Kuigi ma kellelegi poseerimiseks korraldusi jagama ei pidanud, oli kuidagi normaalne olla kuuldekauguses. Selle obje pikem ots on juba piiripealne, et peab kõvemat häält tegema. Statistiliselt (Lightroomi metadata vaade annab väga hea ülevaate su pildistamisharjumustest.) ei ilmnenud mingit kindlat lemmikvahemikku. Endale meeldinud pilte oli nii 70, 120 kui 150mm pealt. Aga kujutlegem nüüd korraks olukorda, kui kõik need vahemikud olnuks fixidena fotokotis kaasas - pildilugu oleks tulnud teistsugune, sest elu ju ei oota, kuni sa objektiivi vahetad.
Tavaolukorras ma nõnda just toimetangi: 35mm, 50mm, (60mm makro), 85mm ja 105mm makro. Seega standardvarustusega jääb mu laeks praegu 105mm, eriülesannete jaoks saab objektiive mõistagi rentida. Olen praegu nii otsustanud, kuna lõviosa sissetulekust tuleb toitu pildistades hoopis makrodega ja muud tööd on samuti pigem lavastusliku iseloomuga, kus kiirus ei ole määrav.
Reaalses tempokas pildistamisolukorras on minu jaoks jõukohane vahetada 2 objektiivi, kolmanda haaramiseks peab väga hea idee või põhjus olema. Loomulikult sõltub kõik ka ülesandest, ideest, olukorrast, tempost jne., aga tuleb ausalt tunnistada, et reportaažlikus situatsioonis (peresessioon, pulm) on lihtsam ja minu jaoks põhjendatum olla hetkes kohal parasjagu ees oleva objektiiviga, mis iganes see juhtub olema, jalgade töö nii ehk naa, kui pidevalt torusid vahetada. Mistõttu, tõsi, vahel tulebki kõik 50mm-st, sest see on keha külge kasvanud ja vahetada ei olnud mahti. Kui teeksin rohkem reportaaži, läheksin üsna kiirelt zoomide peale üle.
Libistades pilguga üle alltoodud galerii esimeste fotode, püüa kujutleda mind, kaelas kaamera, mille ees on 70-200 objektiiv, hoian seda ühe käega, sest teise käega hoian 10 kg kaaluvat last, kes istub mu puusal. Miks ta seal istub? Sest ta on umbes 86 cm pikk, õppis 6 kuud tagasi kõndima, hein on talle üle pea ja ta väga ei naudi seda džunglit. Miks ma sellest siin kirjutan? Sest minu jaoks on tegemist müsteeriumiga. Mäletan, et olen Nikkori 70-200 testimiseks laenanud ning endale mitte ostnud, pidades seda liiga kobakaks ja raskeks. (Ega see hind ka mõtlematult rabama ei innusta ja kaameratootjate originaalbjektiivid on ühes hinnaklassis.) Sony komplektiga pildistades olin surmkindel, et need kokku kaaluvad oluliselt vähem. Ma suutsin oma kandamist hoolimata teha teravaid pilte, eks. Objektiivi teise käega toestamata.
Ja mis selgub - 273 grammi! Mille arvelt? Kere arvelt! Tunnen, kuidas vajun häbi pärast läbi maa. Olin surmkindel, et Sony tele (1480 g) on Nikkorist (1430 g) palju kergem. Tegelikult on 70 g Nikkori kasuks. Oma füüsilise vormi pärast seevastu on põhjust rõõmu tunda. Või testisin ma tõesti mingit vana Nikkori mudelit?
Ehk siis kerge tele pärast Sony hübriidi peale üle minna ei saa. Tahaks, aga ei saa. Hea ergonoomika, stabikate jms fototograafi abiliste eest pälvib aga kiidusõnad küll.
Tegin testi mõttes nimelt telega ka lille- ja liblikapilte, et vaadata, kas saab teravaks ja mis kvaliteedis kerge makroambitsiooniga pilt tuleb. Tuli küll. Üldse oli üllatavalt vähe äravärisenud kaadreid. Praaki läks pigem "vana sõber" motion blur ja see on lihtsalt hooletus, sest ISOd lubavad suvisel ajal õues piisavalt kiiret säri.
Hämaras pildistamine
Kui juba jutt ISO peale läks, siis minul kadus see mure ära alates Nikon D810st, mis sai soetatud umbes 3-4 aastat tagasi. D700 jaoks oli ISO müra veel reaalne probleem. Mürki ei tahaks selle peale võtta, aga laias laastus peaks kõik viimasel paaril aastal välja tulnud profikaamerad tegema hämaras suhteliselt viisakat pilti, kui muud näitajad on paigas. Mistõttu võib vahel endale seda luksust lubata, et annad ISO üle otsustamise kuni teatud piirväärtuseni kaamerale ja tegeled ise nende parameetritega, millest rohkem sõltub - ava muidugi, aga ka säri. (Mustvalges galeriis hambaharjadega pildid on ISO 6400.) Pimedat ei jõudnud ära oodata, enne tuli tukk peale.
FE 24-70mm f/2.8 GM
Nähtud pildirea tagumine pool on tehtud teise klassikalisse fookusvahemikku kuuluva zoomobjektiiviga FE 24-70mm f/2.8 GM. Selle skaala erinevate punktidega on mul elus olnud rohkem kokkupuudet, nii et katus täitsa sõitma ei hakanud. Sellest objektiivist tunnen puudust nendes harvades situatsioonides, kui tuleb pildistada mingit meediasündmust, kus on palju fotograafe ja vähe liikumisruumi. Meenub üks vahva üritus, kus leidis aset humoorikas seik, et mina oma fixiga - oli see 35 või 50mm, suurt vahet pole, olin sunnitud kõigi teiste piltnike ette, esineja nina alla astuma, et pilt kätte saada. Kõik vaatasid korra hämmeldunud näoga, et kes see selline on, aga suuremat pahandust ei juhtunud.
Kui tahaks minna niimoodi jalutama, et fotokotti üldse kaasa ei võtagi, siis on sellisest zoomist kasu. Üldiselt minu lemmikava, 50 mm-ga inimesi pildistades on F2.5, mis laiema nurga puhul läheb veel lahtisemaks, et sarnast bokehi saada, nii et F2.8 juures tunnen end üpriski kammitsetult. Pildirea statistika teatas samuti, et objektiiv istus terve õhtu F2.8 peal, paar klõpsu tegi F3.5ga siiski ka.
Minu jaoks on fookuspunkt fotograafias nagu sõna lauses, mis mis peab olema võimalikult täpne. Fookus näitab, mis on oluline, juhib silma, kuhu peab vaatama. F2.8 ajab minu jaoks liiga pidetut juttu ja ütleb enamasti - siin pildil on üht koma teist vaadata. Selliste avade juures peab pildistaja aju hoopis teisiti töötama, et sünniks nauditav tulemus. Kui pildil on liiga palju infot, peab kaader olema veel paremini komponeeritud. Väärt proovimist!
Minu toidupildistamise töös on veel üks võimalik olukord, kui zoomist on reaalselt kasu - see on siis, kui kaamera on statiivil ja suunatud põranda poole. Olenevalt sellest, kui kõrgel ollakse ja millist ala on kaadrisse tarvis, saab zoomiga täpselt õige kaadri välja rihtida ja siis - paraku, paraku - zoomobjektiivi imeliselt professionaalselt täpselt õigesse asendisse teipida (sic!), lootes, et nii ka jääb. Fixidega võib juhtuda, et tuleb pildistada laiem kaader ja hiljem parajaks kroppida, seevastu pole hirmu, et teip järele annab ja kaader paigast liigub. MIks ei ole zoomidel vindi fikseerimise nuppu, sellest ma aru ei saa.
Sonnar T* FE 55mm f/1.8 ZA
Sonnar T* FE 55mm f/1.8 ZA oleks kogu eelneva jutu peale pidanud olema minu eriline maiuspala, aga paraku ei leinud ma talle selles pildistamisolukorras eriti palju rakendust. Zoomid oli lihtsalt mulle paeluvamad, kuna kõnealune klaas sarnanes liiga palju nendele, mis mul igapäevases kasutuses, nt Nikkori 50mm F1.4. Tegin möödaminnes paar abitut katset kõige lahtisema avaga ja tuleb tunnistada, et lähedalt ja liikumise pealt õiget silma teravaks saada käis mul üle jõu. Seisva objekti sain teravaks, aga ilusate piltide tegemiseni ei jõudnud. Uuriksin seda hea meelega veel. Kui mul tõesti see Sony hübriid kotis oleks, siis võiks sellest saada mu lemmikobjektiiv.
Kokkuvõte
Loodan, et kes siiani jõudnud lugeda, saab aru, et see kaamera koos nimetatud objektiividega on üks lust ja rõõm! Ma lausa otsisin argumenti, miks hakata mõtlema margivahetuse peale. Ladusin nad isegi oma armsasse fotokotti, et aru saada, kas on kergem. Oli küll.
Kahjuks ei tulnud see kergus nimetatud teleobjektiivist, mis oleks mu unelmates olnud kaalukas võit. Kui lepiksin sellega, et minu töövahenditeks jäävadki siin mainitud 3 objektiivi, siis tunnetuslikult oleksin pea kiloga võidus. Paraku selguks tõde alles siis, kui kaaluksin võrdlevalt üle kõik, mida tööks vajalikuks pean. Tõsi, kõik ei ole mul korraga kaasas.
Üpris tavaline on see, et ajakirja tüüpi toidulugu (food feature) tegema minnes on mul kaasas: 105 makro (ideaalne toidu pildistamiseks, kui on vähe tausta; samuti suurepärane portreeks ja asendab telet), 50mm F1.4 (tuleks minuga üksikule saarele, kui saaksin vaid ühe obje valida) ja 35mm (interjöörid, kuna mul laiemat ei ole). Olgem ausad, vean kaasa ka 60mm makro, sest tavaline 50mm ei lase toidule küllalt lähedale ja ei ole piisavalt hea detailsusega. Kuigi fookuskauguse number on sarnane, ei sobi makro asendama 50mm F1.4, sest sel puudub vajalik kiirus ja valgusjõud. Täitsa tobe, onju. Kui mul oleks, siis võtaksin muidugi kaasa ka 70-200.
Vaat neid kotte võiks nüüd võrdlevalt kaaluda, pildid suurele ekraanile lahti võtta või veel parem, välja trükkida. Minu workflowst puudub siin veel kõik, mis on seotud kaasaskantava stuudiovalgusega. Kui töö pärast rohkem reisima hakkan, võtaksin küll selle teema uuesti üles.