Möödunud aasta pikima päeva veetsin ma pulmas. Nüüd sellele tagasi vaadates - oli päev nagu "Ameerika mäed"!

Klassikaline jaanipäeva ilm: kord päike, kord vihmasadu, ent termomeeter naljalt üle 15 kraadi ei kerkinud. Pruutpaari portreesessioon ähvardas üldse ära jääda, sest ettenähtud ajal ladistas vihma. Viimaks hiilisme veerand tunniks külaliste juures eemale. Saime jäist tuult ja - vikerkaare! Sellest pulmast jään mäletama suure ühtse pere tunnet, mis rabas mind hommikul üle läve astudes. Siiani kahetsen, et ei teinud pilti 20 paarist jalanõudest, mida ettevalmistuskoha esikus nägin. Seda ei kohta just sageli, et pulmaettevalmistustesse on kaasatud lisaks pereliikmetele ka kümmekond pruudi ja peigmehe sõpra.

Oli veidi rallimist Võsu ja Käsmu vahel ja tund aega enne tseremooniat olin Käsmu vallamaja eest auto põhjaga kivi otsas kinni mis kinni. Kohalikud noormehed olid sellega juba harjunud ja lahendasi olukorra suurema kärata.

Kuna puhkeküla territooriumil lõket teha ei lubatud, oleksimegi peaaegu jaanituleta jäänud, kui poleks olnud videomees Arminit, kes leidis mere äärest kohalike külameeste peaaegu kustunud lõkke. Nii palju kui silm seletas, võis meeste nägudelt lugeda, et pruutpaari külaskäik nende jaaniõhtule, muutis selle ka neile meeldejäävaks.

Some couples are just fun and sweet and courageous and get married in October and run around half naked in freezing cold. I love them!