Story of a Little Girl. Väikese tüdruku lugu

There are several ways to tell a story. This is a story of a little girl.

At some point in their lives women get asked why they want to get married. It must be cynical of me - can't help it - to assume that popping a question nowadays means rather "why" than what it used to mean. First, when you hear it, you might be feeling astonished. For a true old school lady this is not a question to be considered worth answering. For the more emancipated sisters it just takes lots of explaining. What's your answer?

For me and many girls I've talked to it goes back to childhood. It's as basic as "playing house" and dressing up dolls. The level of detail may vary, but most young girls have imagined getting married. This is part of how we, girls, are bought up. So, dudes, blame it all on your mother-in-law.

That's why I picked the couple's little daughter to be the star of the show. I didn't know the importance of her role while shooting. I concentrated on the couple as usual, but the little princess stole the show constantly asking her parents' attention. A very natural behavior of a 2-year-old.

Writing this story I realized one more thing. Unconciously I've started to collect this tiny girl's wedding memories. Makes you feel privileged, huh?

Have you chosen your storyteller yet?

*** Ühest päevast saab jutustada mitu erinevat lugu. See on selle väikese tüdruku lugu.

Usun, et ei eksi kui ütlen, et paljud naised on mingil hetkel pidanud vastama küsimusele: miks sa tahad abielluda? Küünik minus ei suuda end tagasi hoida ja pakub, et seda küsimust tuleb tänapäeval sagedamini ette kui klassikalist: "Kas sa tuleksid mulle naiseks?" Esimene reaktsioon küsimusele on hämmeldus: "Mis mõttes, miks!?" Kombekamad leedid selle peale lihtsalt minestavad ja enam toru hargilt ei tõsta. Emantsipeerunud õdedelt nõuab see aga kõvasti eneseanalüüsi ja seletamist.

Minu ja mitmete naiste jaoks, kellega olen sellest rääkinud, peituvad selle veendumuse juured lapsepõlves. Nii nagu mängitakse kodu ja riietatakse nukke, unistatakse ka pulmadest. Ja kui siis lõpuks saabub prints valgel hobusel ja selle asemel, et laskuda ühele põlvele, küsib süüdimatult: "Miks?" - võtab ikka jalust nõrgaks küll. "Mis sest, et ajad on muutunud, mina ta-han a-bi-el-lu-daa!" kriiskad ja trambid jalgu nagu kolmeaastane, kes sa sel hetkel ju sisimas oledki. Väike tüdruk, kelle elu unistus on kahtluse alla seatud.

See on lühidalt põhjus, miks ma valisin selle loo peategelaseks pruutpaari väikese tütre. Pildistamise ajal keskendusin nagu ikka paarile ja mul ei olnud plikatirtsu rolli tähtsusest aimugi. Aga kui pilte läbi vaatasin, sain aru, et just tema lugu sellest päevast meeldib mulle kõige rohkem. See on muinaslugu unistustest ja nende teostumisest, traditsioonide jätkumisest.

Kas oled oma muinasjutuvestja juba välja valinud?